Suured otsused, need sünnivad poolsalaja

Tillukese Metsküla kooli sulgemine tõi mullu kaasa üldrahvaliku meelepaha. Lääneranna vald lootis selle käiguga säästa 31 300 eurot aastas.

Jaanuaris streikisid õpetajad, sest valitsus ei leidnud palgatõusuks 11 miljonit eurot.

Hiljuti avaldasid loomeliidud Toompeal meelt kultuurikärbete vastu, millega riik soovib järgmisel aastal kokku hoida 13 miljonit eurot. „Tulevik on tume,“ kuulutas Teatriliit.

Ja muidugi valju protesti saatel sündinud automaks, millega riik pigistab tuleval aastal rahvalt välja 99 miljonit eurot.

Samal ajal sünnivad sadu miljoneid, isegi miljardeid eurosid väärt otsused, mille sünnist ja kujunemisest ei tea me mitte muhvigi.

Ravimiturul on hinnad salalepete abiga kunstlikult üles puhutud. Pankurid rääkisid valitsuse pehmeks pangamaksu ära jätmise asjus. Suurtes relvahangetes on otsustavaks kujunenud imelikud knihvid. Ja nii edasi.

Praegu käib kõva lobitöö energeetika tuleviku asjus. Põhimõttel fossiilkütused out, elekter in.

Soomes peab elekter olema võimalikult odav. Eestis on hind teisejärguline. Valitsus soovib hoopis, et aastal 2030 kataks taastuvenergeetika kogu Eesti elektritarviduse.

Mitte keegi ei ole puhta energiatootmise vastu. Kuid rohevärk on kallis ja töötab dotatsioonide peal.

Tulevastele meretuuleparkidele makstakse toetust 20 aastat ja maismaal asuvatele 12 aastat.

Kliimaminister Yoko Alender tunnistas hiljuti, et dotatsiooniks võib kuluda 2,6 miljardit eurot, aga võib-olla ka 5,2 miljardit eurot. Õpetajate palgamure on selle kõrval nohu, pisikese kooli lahti hoidmine kärbsemust.

Tänavu talvel otsustas valitsus ühtäkki soodustada just meretuuleparkide arendamist. Miks ja kuidas see otsus sündis, jäi lahti seletamata.

Kilplased hõiskasid nõukoda planeerides „Aken valgus, mitteaken pimedus!“ ja „Igale kilplasele oma aken!“, aga lõpuks leidsid, et aknaid on isegi liiga palju, kuid maja ennast vähevõitu.

Tuul on küll tasuta, kuid tuulikud ja nende ühendamiseks tarvilikud liinid maksavad ropult palju.

Häda tekib väga tuuliste ilmadega, kui tuulikud toodavad nii palju, et elektri hind kukub nulli. Siis peavadki maksumaksjad peale maksma.

Samal ajal arendab Leedu tuuleparke veelgi võimsamalt ehk siinse regiooni hinnamure võimendub. Poliitikute asi oleks kokku leppida, milline riik teeb mida ja millises mahus. Muidu juhtub nagu kilplaste koomuskis, kes hõiskasid nõukoda planeerides „Aken valgus, mitteaken pimedus!“ ja „Igale kilplasele oma aken!“, aga lõpuks leidsid, et aknaid on isegi liiga palju, kuid maja ennast vähevõitu.

Praegu jätkavad kõik võidujooksu.

Energiaettevõtjad kuulutavad, et tulevased tööstused vajavad rohkelt puhast elektrit. Üks näide on Pärnusse plaanitav metanoolitööstus. Tolle arendaja tunnistas Delfile, et ta tuli algselt siia hoopis nõustama tuulikupargi loojat, alles seejärel tekkinud metanooli tootmise plaan.

Augustis aga kuulsime, et suurfirma Ørsted loobus vähese nõudluse tõttu oma metanoolitehasest. Too oleks ehitatud Põhja-Rootsi, kus on Euroopa odavaim elekter ja rikkalikult puitu. Miks peaks palju suurem tehas läbi lööma Eestis, kus elekter maksab kordades rohkem ja võrgutariifid on suurtarbijatele kallimad kui Lätis, Leedus, Soomes või Saksamaal?

Täna püsib meie elektrisüsteem sisuliselt uunikumide toel (vanad põlevkivijaamad). Olukorra parandamiseks on vaja Baltikumi uusi juhitavaid tootmisvõimsusi (moodsad gaasijaamad). Need (ja akumulatsioonijaamad) aitaksid ka siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. Kuid needki sünnivad vaid riiklike toetusskeemidega.

Riigiabi vajab ka Kalev Kallemetsa ja Sandor Liive moodultuumajaam, mille töötavat versiooni ei ole veel olemas. Aatomike õnneks huvituvad Amazon, Google ja Microsoft tuumaenergia arendamisest, sest nende tehisajud vajavad eriti rohkelt elektrit.

„Juhan Partsi nimeline“ Auvere elektrijaam näib ammu suure naljanumbrina. Noorte kliimaaktivistide võitlus uue õlitehase vastu tegi sellest Frankensteini koletise tööstusversiooni.

Võiks ju öelda, et paneme põlevkivitööstuse ennaktempos kinni. Eesti tõotas Brüsselile lõpetada põlevkivist elektri tootmise aastaks 2035 ja õli tegemise aastaks 2040. Mida me veel passime?

Aga päriselus käivad asjad teisiti. Mullu tootis Eesti 54 protsenti elektrist põlevkivist ja sellest tekkivast uttegaasist.

Ja näiteks Eesti Energial on kaevanduslubades nõue põlevkivi kaevandada. Vastasel juhul ulatub trahv miljarditesse eurodesse.

Energeetikas vajavad lähiajal langetamist mitmeid väga olulisi otsused, nendega ei tasu enam venitada.

Otsused peavad aga sündima ausalt ja avalikult, mitte saladiilidena kusagil tagatoas.