Ajakiri Foreign Policy Venemaa majandusest

7 comments

1. 1.

   ANALÜÜS

    Venemaa ei saa niimoodi kaua kulutada

    Moskva ammendab oma vihmase päeva sääste, et täita sõjast tingitud eelarvepuudujääki, säilitades samal ajal sotsiaalse stabiilsuse.

    Autor: Agathe Demarais, välispoliitika kolumnist ja Euroopa Välissuhete Nõukogu geoökonoomika vanemteadlane.

    Venemaal toimub tänapäeval kummalisi asju. Oktoobri alguses sõlmis riik lepingu kikerhernete müümiseks Pakistanile mandariiniapelsinide eest. Mõni nädal hiljem soovitas Venemaa valitsus rahvusvahelistel osalejatel, kes reisisid edelaosasse Kaasani BRICS-i tippkohtumisele kaasa, sularaha USA dollarites või eurodes, kuna suured krediitkaardifirmad, nagu Visa ja Mastercard, on peatanud oma tegevuse Venemaa pinnal alates 2010. aastast. 2022. aastal algas ulatuslik invasioon Ukrainasse.

    BRICS-i tippkohtumisel mainis Hiina ametnik, et Venemaa seisab silmitsi “tõsiste raskustega” Shanghai koostööorganisatsiooni liikmemaksu tasumisel; ametnik süüdistas Lääne sanktsioone. Nagu sellest veel vähe oleks, tuli samal päeval kommentaar, et Kreml pidi ostjate puudumise tõttu tühistama võlakirjaoksjonid, et emiteerida ligi 600 miljardit Vene rubla (umbes 6 miljardit dollarit) riigivõlga.

    Need näited võivad tunduda triviaalsed, kuid üheskoos rõhutavad nad, kuidas Venemaa majanduse jaoks ei pruugi kõik olla hulluks läinud – vastupidiselt Kremli väidetele, et Lääne sanktsioonid on ebatõhusad ja Venemaa SKT kasv õitseb. Nagu rahapuuduses leibkond, kes teeskleb, et kõik on hästi, ja põletab vaikselt erakorralisi sääste, üritab Moskva oma tohutuid finantspuhvreid kasutades majanduslikku normaalsust projitseerida.

    See ei ole jätkusuutlik strateegia: ilma uue sularaha sissevooluta kestab isegi suurim sääst vaid mõnda aega. Venemaa võib peagi vaeva näha kuluka sotsiaalse stabiilsuse säilitamise nimel kodumaal, pidades samal ajal oma kallist sõda Ukraina vastu.

2. 2.

   Venemaa majandusprobleemide mõistmiseks on inflatsiooni vaatamine hea lähtepunkt. Ametlik statistika on kahtlane, kuid isegi ilma nendega konsulteerimata on lihtne mõista, et hinnakasv on Venemaal probleem. Esiteks on rubla alates 2022. aasta algusest kaotanud kolmandiku oma väärtusest USA dollari suhtes, tõstes impordihinda ja soodustades seega inflatsiooni.

    Teiseks on Venemaa ettevõtetel raskusi töökohtade leidmisega rahvastiku vähenemise koosmõju tõttu. suur COVID-19 pandeemia tõttu hukkunute arv; ja sõda Ukrainas, milles on hukkunud või raskelt haavatud 2 protsenti 20–50-aastastest vene meestest ning mis põhjustab kõrgelt kvalifitseeritud töötajate väljarände. Töötajate meelitamiseks tõstavad Venemaa ettevõtted palku, mis taas õhutab inflatsiooni. Kolmandaks usub Kreml, et ta saab osta sotsiaalset stabiilsust, jagades inimesi helde jaotusrahaga, mis on veel üks inflatsioonitegur.

    Keskpankuritele meeldib kõrge inflatsiooni korral intressimäärasid tõsta, püüdes nõudlust kaaludes hinnakasvu taltsutada. Venemaa keskpank on neid põhimõtteid rakendanud; Alates 2023. aasta keskpaigast on see järk-järgult tõstnud oma baasintressi ilmatu 21 protsendini. Venemaa ettevõtted tunnevad näpunäidet. Sel nädalal teatas riikliku kaitsekonglomeraadi Rosteci tegevjuht Sergei Tšemezov, et kõrged intressimäärad söövad nii palju kasumit, et enamik Venemaa tööstusettevõtteid võib peagi pankrotti minna. Kuid sellel on konks: kuna Moskva on kinnisideeks sotsiaalsest stabiilsusest, töötab ta selle nimel, et kõrgete intressimäärade mõju elanikkonnale tühistada.

    Selle näiteks on hiljutine subsideeritud laenude skeem. Alates 2020. aastast on miljonid venelased registreerunud kinnisvaralaenu saamiseks odava 8-protsendilise intressimääraga, samas kui valitsus on pankadele hüvitanud vahe selle intressimäära ja 20-protsendilise või suurema vahe, mida kõrgemad keskpanga intressimäärad peaksid võimaldama. Selline poliitika võib lühiajaliselt majanduskasvu kiirendada, kuid sellega kaasnevad suured kulud: Venemaa koduhinnad on alates 2020. aastast kolmekordistunud, mis viitab kinnisvaramullile, mis võib peagi lõhkeda. Skeemiga kaasneb ka Kremli hinnasilt umbes 5 miljardit dollarit.

    Venemaa suurem fiskaalpilt näib kohutav. Kulude poolelt on sõda kulukas ja kaitsekulutused tõusevad rekordkõrgustele: sõjalised kulud moodustavad 2025. aastal 40 protsenti Venemaa riiklikest kulutustest, mis teeb silmatorkavalt 142 miljardit dollarit. (Riigijulgeolek ja “salastatud” kulud neelavad veel 30 protsenti Venemaa föderaaleelarvest.) Venemaa laiutab ka sotsiaalse stabiilsuse säilitamiseks. Järgmise kuue aasta jooksul kavatseb Kreml kulutada 431 miljardit dollarit kõikvõimalikele sotsiaalprojektidele, sealhulgas laste saatmine okupeeritud Krimmi suvelaagritesse, uhiuute üliõpilaslinnakute ehitamine kogu Venemaal ja miinimumpalga tõstmine vähemalt 10 protsenti aastas

3. 3.

   Eelarvetasakaalu tulude pool ei paista sugugi parem. Kui dividende välja jätta, andis Venemaa riigile kuuluv gaasihiiglane Gazprom varem umbes 10 protsenti Kremli maksutuludest. Selline laiaulatuslikkus on möödas: pärast juurdepääsu kaotamist Euroopa turule sai Gazprom 2023. aastal 6,8 miljardi dollari suuruse kahjumi, mistõttu ettevõttel ei olnud võimalik raha riigikassasse kanda. (2022. aastal saatis Gazprom Venemaa rahandusministeeriumile 40 miljardit dollarit.)

    Asjad võivad varsti veelgi hullemaks minna. Mõne nädala pärast aegub leping, mis võimaldab Venemaa gaasi transiiti läbi Ukraina Euroopasse, vähendades Moskva järelejäänud gaasieksporti Euroopa Liitu poole võrra ja Venemaa kogu gaasi müüki kolmandiku võrra – eeldatav kahju on 6,5 miljardit dollarit aasta Gazpromi jaoks.

   Venemaal on vaid mõned võimalused uute sissetulekuallikate leidmiseks. Jätkusuutlik majanduskasv tõstaks maksutulusid kõrgemate maksude kaudu, kuid tööjõupuudus tähendab, et see pole usutav plaan. Mõni nädal tagasi tunnistas Venemaa keskpanga asepresident, et “kättesaadav tootmisvõimsus on ammendatud”. Kuna sotsiaalne stabiilsus on piirav tegur, saab Moskva rakendada ainult fiskaalseid ribaabi.

   Praegused plaanid hõlmavad jõukatele majapidamistele kõrgemate maksude kehtestamist – kõigest 1,5 miljardit dollarit aastas ehk vähem kui 3 protsenti kogu tulumaksu laekumisest – ja Hiina elektrisõidukite tariifide tõstmist. Pole selge, mida Peking nendest protektsionistlikest meetmetest arvab, pidades silmas väidetavalt piiramatut sõprust, mis Venemaad ja Hiinat seob; Venemaa president Vladimir Putin on varem nimetanud USA tariife Hiina elektrisõidukitele ebaõiglaseks.

   Pidevalt kasvavate kulude ja kahanevate tulude tõttu on Venemaa aastane eelarvepuudujääk peaaegu 2 protsenti SKTst. Enamiku majanduste jaoks pole see probleem. Sellist väikest puudujääki saab tavaliselt hõlpsasti rahastada võlakirjade emiteerimisega. Kuid lääneriikide sanktsioonid on muutnud Venemaa ülemaailmsel finantsareenil paariaks, muutes võimatuks ülemaailmsete võlaturgude avamise. Moskva plaan B oli puudutada kodumaiseid võlakirjaturge, kuid ka sellel rindel ei lähe asjad hästi. Hoolimata sellest, et Kreml pidi sel kuul oksjonid ostjate puudumise tõttu tühistama, on Kreml aasta lõpuks valmis emiteerima 25 miljardit dollarit kodumaiseid võlakirju. Siiani pole see kuhugi jõudnud.

   Kuna võlakirjade emissioon on võrrandist välja jäänud, on Venemaa nüüd sunnitud kasutama plaani C: oma säästude ärakasutamist. Paberil võiks selline strateegia mõnda aega töötada tänu tohututele osalustele, mille Moskva kogus 2010. aastatel oma riiklikusse fondi (NWF). Need säästud on aga nüüd kokku kuivamas: fondi likviidne osa on pärast Ukraina sõja algust kahanenud enam kui poole võrra, septembris vaid 54 miljardi dollarini. Eelmisel aastal lõpetas valitsus oma NWF-is raha säästmise. Moskva kavatseb nüüd müüa osa oma NWF-i reservidest, mida ta kullana hoiab; fondi kullavarud on alates 2022. aasta algusest kahanenud umbes poole võrra ehk umbes 262 tonni kulla võrra.

   Venemaa ammendab oma vihmapäevade varusid ja see ei saa kesta igavesti. Isegi kui eeldada kõrgeid üleilmseid naftahindu, sisaldab Kremli 2024. aasta eelarve NWF-i osaluse veel 13 miljardi dollari suurust langust sel aastal ehk ligikaudu veerandit fondi likviidsetest reservidest. Tulevikku vaadates katavad NWF-i likviidsed reservid vaid umbes pooleteise aasta eelarvepuudujäägi. See hinnang võib osutuda optimistlikuks: see eeldab, et ametlikud eelarveandmed on usaldusväärsed – mõned eksperdid usuvad, et Venemaa eelarvepuudujääk võib olla lähemal 5 protsendile tema SKTst – ja et maailmamajandus ei kannata suurte šokkide käes. Kui ülemaailmne kasv väheneks, võivad Venemaa keskpanga hinnangul NWF-i likviidsed varud kaduda vähem kui aastaga.

   Septembris ütles Ukraina kaitseluure ülem Kyrylo Budanov Kiievis toimunud konverentsil osalejatele, et Venemaa püüab sõjale lõpu teha aastal 2025, mil Kreml võib hakata silmitsi seisma tõeliste majandusprobleemidega. See analüüs ei pruugi olla tõest liiga kaugel – ja seda on kasulik meeles pidada, kuna üleskutsed Kiievi ja Moskva läbirääkimisteks muutuvad iga päevaga valjemaks.

4. Kaldun arvama et see on rohkem lohutus ning Venemaa ei lõpeta sõda ega kuku kokku kui need mõnikümmend miljardit otsa saavad. Vajadusel saavad nad kindlasti laenu kui tõesti vaja läheb; kui mitte rahvusvahelistelt rahaturgudelt siis kasvõi Hiina käest, kellel on dollareid nii palju et pole neid kuskile pannagi. Hiina rakendab praegu üle maailma sellist skeemi, et annab teistele riikidele laenu dollarites kuid tagasi nõuab jüaanides, tõstes sedasi nõudlust oma valuuta järele.

5. No loodame siis kõike halvimat!

6. Ei kahtle, et raha sissevool on oluliselt vähenenud aga arvestayes kui kasumi ahne ja hambutu ülejäänud maailm on siis mingist raha lõppemisest rääkida küll niipea ei saa.

7. Ainult positiivne

Comments are closed.